Värvikirev elu enne pisikest surma. Justkui lohutuseks seal Falgi pargis. Sügisel.

Kui palju me peame uskuma, et elada oma igapäevast

 elu läbi maa vajumata!

Uskuma lumelaamasid, mis klammerduvad mäe-

 nõlvale küla kohal.

Uskuma vaikimistõotusi ja nõusolekunaeratusi,

uskuma, et õnnetustelegrammid meisse ei puutu ja

 et ootamatu kirvehoop seestpoolt jääb tulemata.

Uskuma telgesid, mis kannavad meid autoteel keset

 kolmsada korda suurendatud terasmesilaste sülemit.

Aga miski sellest kõigest ei ole tegelikult väärt meie

 usaldust.

Viis keelt ütlevad, et me võime uskuda midagi muud

 ja nad saadavad meid tükikese teed sinnapoolt.

Nagu siis, kui valgus trepil kustub ja käsi jälgib –

 usaldades – silmitut käsipuud, mis leiab pimedas

tee. (Tomas Tranströmer)

Better far for me to die today,
Than live a long and evil life.
However great may be my length of days,
The pain of dying will be all the same.

One man dreams he lives a hundred years
Of happiness, but then he wakes.
Another dreams an instant's joy, but then he, likewise, wakes.

And when they wake, the happiness of both
Is finished, never to return.
Likewise, when the hour of death comes around,
Our lives are over, whether brief or long.

Though we be rich in worldly goods,
Delighting in out wealth for many years,
Despoiled and stripped as though by thieves,
We must go naked and with empty hands.

By Shantideva from Bodhicharyavatara.

Creating as discovering the infinite number of choices hidden in one moment.

“Be the change you want to see in the world." – Mahatma Gandhi