Värvikirev elu enne pisikest surma. Justkui lohutuseks seal Falgi pargis. Sügisel.

Kui palju me peame uskuma, et elada oma igapäevast

 elu läbi maa vajumata!

Uskuma lumelaamasid, mis klammerduvad mäe-

 nõlvale küla kohal.

Uskuma vaikimistõotusi ja nõusolekunaeratusi,

uskuma, et õnnetustelegrammid meisse ei puutu ja

 et ootamatu kirvehoop seestpoolt jääb tulemata.

Uskuma telgesid, mis kannavad meid autoteel keset

 kolmsada korda suurendatud terasmesilaste sülemit.

Aga miski sellest kõigest ei ole tegelikult väärt meie

 usaldust.

Viis keelt ütlevad, et me võime uskuda midagi muud

 ja nad saadavad meid tükikese teed sinnapoolt.

Nagu siis, kui valgus trepil kustub ja käsi jälgib –

 usaldades – silmitut käsipuud, mis leiab pimedas

tee. (Tomas Tranströmer)