Kui palju me peame uskuma, et elada oma igapäevast
elu läbi maa vajumata!
Uskuma lumelaamasid, mis klammerduvad mäe-
nõlvale küla kohal.
Uskuma vaikimistõotusi ja nõusolekunaeratusi,
uskuma, et õnnetustelegrammid meisse ei puutu ja
et ootamatu kirvehoop seestpoolt jääb tulemata.
Uskuma telgesid, mis kannavad meid autoteel keset
kolmsada korda suurendatud terasmesilaste sülemit.
Aga miski sellest kõigest ei ole tegelikult väärt meie
usaldust.
Viis keelt ütlevad, et me võime uskuda midagi muud
ja nad saadavad meid tükikese teed sinnapoolt.
Nagu siis, kui valgus trepil kustub ja käsi jälgib –
usaldades – silmitut käsipuud, mis leiab pimedas
tee. (Tomas Tranströmer)